Mida mäletan J.V BARBARUSEST: Poliitik, kes läks kaasa kommunismiga. Oli kommunistliku partei liige, Väga otsekohene luule, raskepärane sõnastus. Reformis luulet,(prantsuse päraseks), sensualne, geomeetriline, jõuline, jänuneb millegi uue järele, heitlus iseendaga, kunstiline, mäng vormiga, maailmalõpu meeleolu, sünge.
H. Visnapuu
“Naine on unelm”
- 1.”Amores”:
kui kuurdub armulill
Siis oled vaikusen mu ligi üksi sina.
Kui õhinast, nii imelisest, meeled viidi
Teed ihalduse siis; sind õrnalt hoidsin mina,
- “Ballil”
Nii istus, kummardaden vähe pääd
Ja pilku kaugusesse saaten.
Mis oli hi - “Eokene eo-eo !
- “Kirjand iglile”
Sina oled imeline talleken,
Malleken!
Valge, väikse punsund käega,
Väega
Mõistmatumaga sa mulle ütlemata armas.
Ah, sa väike, väike, valge inimese narmas!
Sina oled imeline lilliken,
Ja sina minuga. Ja sa kui vesi
Mind kannad kevadine. Kahekesi!
- “Jumalaga Ene”
Jumalaga, Ene!
Armastusest näe
Und sina, illikene,
Liblikas kurb.
Laotagu käe
Üle sinu urb,
Patju vala juuste ojava vihuga.
“Naine on monstrum”
- ilgus sellen vaaten,
Kui palju aimamata ilu, hääd!
Ta silmad olid kinnind aaten.
Oo, käsivarte marmor, valmind palged!
Klaarõunalised, läbipaistvad, valged!
- “Laul sest jäledast”
Ma vihkan, nean sind, oo nilbe madu!
Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua.
Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua,
Et raipeist haiseks jumalate padu.
- “Mõnitus”
Rong huigub, lillelisin jaamun seisab vähe.
Hüvästi! pakaljuuksed, higisjalad
Ja reied jämedad kui pakud, talad.
Kuis võis teil tulla iial hirmus hullus pähe,
Et jääksin teie juure, külmad sivvud, kalad!
- Noorile tütarlastele -
Sütib, sütib himulne pilk.
Matke, neitsid, nisad, niuded, nabad;
Katke põlved, sääred, jalalabad;
Lööge ette ustel’ raudsed riivid, tabad:
Lugege läbi 17, saj F. De Quevedo Y Villegase "Ärapõlatud naine" ja "Vanamoor, kes mängib tüdrukut" ning 19.saj C.Baudelaire´i "Vampiiri metamorfoosid" ja „Raibe”
R. Rohti arvustus ja visnapuu ja need teosed
Visnapuu luuletused on elaavad elusad kõiges- ta ilus ning inetuses, kõigis rõõmudes ning valudes. Inimene elab ning kannatab oma igatsuste pärast, tunneb kõike ning kannab kõike endas – see on Visnapuu luuletuste sisu. Ekslik oleks neid luuletusi võtta ainult üksikult, kui erimeeleolusid ja katsuda ainult, sellelt seisukohalt mõistes ning hinnatuna. See oleks mõnigikord tänamatu katse. Visnapuu luuletused ei ole üksikuil minutitel saadud möödaminevad meeleolud, mida luuletaja elaks üle, nagu mängiks ajaviiteks kannelt. Visnapuu luuletused ei libise elust kergelt üle, nagu liblikad üle lillede, nad ei ole elu õietolm, habras kullatis, vaid elu ise. Selles suhtes on Visnapuu rohkem kui realist, ta on tihti naturalist. Visnapuus ei näe meie mingisuguseid kalduvusi kaduda "eeterlikkudesse kaugustesse", ei näe püüet taganeda harilikust elust, et elada ainult suurtele unistustele. Visnapuu luuletuskogu on tragöödia kolmes vaatuses sellest, et luuletaja tahab harilikku reaalelu võtta kui unistust, kui imet, et tahab leida igapäises elus enda ümber oma muinasjuttu, – kuid näeb, et see võimata, et võitlus asjata ja elu igavesi seadusi ei muuda miski. See on, veel kord, Visnapuu raamatu sisu, milles iga luuletus – üksik päätükk. See vana muistseist aegadest tuntud legend inimesest, kes otsis, leidis, ning loobus petetuna, sest elu ei ole unistus ega muinasjutt. Ei ole mõtet ostida maailmakirjanduse mõjusid……………
Vali üks luuleutu. Nüüd kujuta, et ka sina oled kriiti ja otsustad üht tema luuletust kommenteerida:
Ballil: kasutas palju assonantsriimi, laused liiga pikad. Rääkis palju naistest, nende ilust. Samas väga sügav ja kindlameelne. Tundus nagu kannataks ise naiste pärast (on sellises olukorras viibinud
Ah, laske olla joobunud poeet!
Tuld värvilist, vaskvilet pille
Ja naiste naeru, õisi lille
Tall’ andke nüüd, tall’ armsad need.
Sest ilu, antud üksikille,
Las kummarda nüüd sõnatun ekstaasin,
Vast homme uusil vesil meelte paadid
No comments:
Post a Comment